Pidevalt märkan end mängimast südame olemasoluga. Kord katan maalipinnal selle loomupärase koha tumedusega, teinekord asetan kipsskulptuurina tühimikust eemale. Sellisele mängule võib mõelda kahetiselt. Tundlikus perspektiivis on mõjutajaks kindlasti mingitlaadi inimlik valu või piin. Teisalt on süda lihatükk keha keskmes. Selle olulisust võib võrrelda mõne masina mootori olemasoluga. Sellise tühimiku loomine oleks nagu veider viis mängimaks maalipinnal elu ja surmaga. Tõsiasi on aga see, et asetades südame kehast väljapoole või see üleüldse ära kaotada, võib lugeda keha koheselt lagunemisprotsessi kuuluvaks.
Constantly, I find myself playing with the presence of the heart. Sometimes I cover its natural place on the painting surface with darkness, other times I place it away from the void as a plaster sculpture. Such a game can be thought of in two ways. In a sensitive perspective, the influence is definitely some kind of human pain or agony. On the other hand, the heart is a piece of meat in the centre of the body. Its importance can be compared to the presence of an engine in some machines. Creating such a gap would be like a strange way to play with the life and death on the painting surface. The fact is, that by placing the heart outside of the body or by removing it altogether, the body can immediately be considered to be in the process of decay.
"Alasti" näitusevaade (2022)