Installatiivne väljapanek "See me olemegi"/ "This is what we are"
Näituselt “Tase. EKA lõputööde näitus.”/ From "Tase" exhibition
Juhendaja/ Supervisor: Holger Loodus
Õli lõuendil, klaas, tina, valgus /Oil on canvas, stained glass, light

„Täna usub enamik teadlasi, et inimene on kooslus ainetest, tavalistest keemilistest elementidest. See arusaam piiritleb selgitused, mida inimese päritolu kohta anda saab. Ma pakun välja, et palju mõistlikum on, põhinedes olemas olevatele teaduslikele tõenditele, alustada väitest, et inimolend koosneb kolmest eraldi seisvast ainest: mateeriast, meelest ja teadvusest (hingest).” Michael Cremo, 2004

Mis on inimene?
See on küsimus, mida läbi aja on lahanud niivõrd paljud teadusharud, nagu antropoloogia, filosoofia, psühholoogia, bioloogia jmt. Kui kõik need teadused on suunatud inimese ja tema maailma lahti mõtestamisele, siis mis roll jääb selles teaduse mullis kunstnikule!?

Inimene minu jaoks on justkui keerukas sassi läinud pahmakas, mille esmasel lahti harutamise hetkel, tekib teadmatuse tundest võimatuna näiv olukord. Selle puntra sees sobrades avastan, et ta koosneb erinevatest materjalidest, mis kõik on pidevas liikumises. Kõik see eritahuline voolavus moodustab kokku ühe süstemaatilise olluse, olles samal ajal üksteisest tugevas sõltuvuses. Läbi tema on põimunud erinevad helid, lõhnad, pildid, reaktsioonid, mõtted, tunded.
Seda raskekoelist tervikut on keeruline aduda. Võib-olla on see ka üheks põhjuseks, miks on ta niivõrd paeluvaks subjektiks, mida üritada tunnetada. Ta on justkui elukestev teema kooslus, mida järkjärgult uurida.
Varasemalt hüppasin ühest mõistest teise, avastades siis, et olen inimmõistete sees uppumas. Seetõttu otsustasin taaskord naasta ta alustalade juurde. Lootes mõista inimolevust selgemalt. Otsustasin pisut sobrada inimbioloogia maastikul – mõtiskledes läbi keha toimimisviisid. Teadvustada endale, kuidas meie kehasüsteem töötab, areneb, liigub. Alustades kõikvõimalikest tekstidest, dokumentaalfilmidest ning lahkamise videotest jõudsin lõpuks punkti, kus ma üritasin kõike seda kogutud materjali läbi oma keha tunnetades enesele mõistetavaks tervikuks liita. Seda kõike selleks, et taasluua platvormi, mille pealt inimmaailma tervikut uutmoodi tajuda. Siinkohal mainin, et tegelen universaalse inimorganismiga – olevusega, kellel puudub üks ja kindel keha või süsteem. Hoopiski on ta kokku liidetud kõikidest inimsüsteemidest. Kuna looduse poolt on antud kõikidele inimorganismidele erinevused, siis justnimelt tegelen justkui saadud keskmisega. Ta esindab kõiki inimorganisme.

Niisiis kaevan ma terve maailma inimeste organite vahel, soovides leida algvalemit inimese lahtimõtestamiseks...

Võib-olla ei olegi niivõrd oluline rõhuda kunstnikuna teaduse poolt välja uuritud faktidele, kui üritada nendest faktidest luua miskit enda oma. Enese tervikut. Seetõttu olen avastanud end sisse ahmimast inimorganismi, et see siis taas mingisuguse tundmuse kajana mööda ruumi laiali paisata.
Minu soov on edasi anda seda võimsustunnet – justkui kuma, mis mind ennast inimorganismiga tegeledes valdab. Maagilist intiimsust, mida on võimatu eirata. Salapära, mis on nii isiklik kui ka universaalne – kõigi inimeste oma. Midagi, mis on nii lähedal seisvat kui ka kauget. Oma olemuselt.
Ehk on see tundmus miskit, mis tõstab inimsüsteemi argipäevast pisut kõrgemale. Kergitab ta justkui ühiskonna poolt loodud igapäevast teisele tasandile, näidates teda uue külje alt.
Ehk on see valgus, mis seob inimese taaskord looduse ahelatesse. See on meenutus algusest. Mind huvitab inimese kehasüsteem, kui osa looduse poolt loodud evolutsioonist. Osa looduse võimsusest moodustada, arendada, liikuda, eksisteerida.
“Today most scientists believe that a human being is simply a combination of matter, the ordinary chemical elements. This assumption limits the kinds of explanations that can be offered for human origins. I propose that it is more reasonable, based on available scientific evidence, to start with the assumption that a human being is composed of three separately existing substances: matter, mind, and consciousness (or spirit)” Michael Cremo, 2004

What is a person?
This is a question that has been discussed by so many fields of science, such as anthropology, philosophy, psychology, biology, etc. What is the role of the artist then, in this scientific bubble, if all these sciences are aimed at deciphering the person and his/her world?
A person to me is like a complex messed up bundle that at the moment of the initial unsorting causes the feeling of an unravelable situation. I discover when looking around in this mess that the person consists of different materials that are all in constant motion. This multifaceted fluidum creates a single systematic substance, while being heavily interdependent. Through him/her are intertwined, different sounds, smells, pictures, reactions, thoughts, feelings.
It is difficult to realise this heavy-duty entirety. This is perhaps also one of the reasons why it is a so fascinating subject, to attempt to sense. He/she is like a combination of lifelong themes, to be explored in stages.
I previously jumped from one concept to another, discovering then that I was drowning in the concepts of people. I therefore decided to return once again to his/her fundamentals, with the hope of better comprehending the human nature. I decided to sort through the landscape of human biology, a bit – reflecting on the ways a body functions. To become aware of how our body system works, develops, moves. I started with all kinds of texts, documentaries and autopsy videos, when I finally reached the point where I tried to understand all of the collected material, sensing it through my body and trying to make a comprehensible entity of it. This all to recreate a platform, from which to sense the integrity of the human world, in a new way. I should mention here that I am dealing with a universal human organism, with a being that lacks a one and only body or system. He/she is instead added together from all human systems. Nature has given all human organisms differences. It is as if I am kind of dealing with the average obtained - a representative of all human organisms. 

I am thus digging through the organs of all the people in the whole world, with the desire to fund the initial equation for deciphering...
It is perhaps not even so important as an artist, to rely on the facts established by research, then to attempt to create something of one’s own, from these facts. The wholeness of oneself. I have therefore discovered myself gobbling up the human organism, in order to disperse it back around the space, as an echo of some kind of feeling.
My desire is to convey this feeling of power, kind of like a glow that possesses me, when I am dealing with the human organism. The magical intimacy that cannot be denied. A mystery that is both personal and universal – that of all people. Something that is standing close by, as well as distant. In its nature. 
Maybe this feeling is something that raises the human system a bit beyond everyday life. Raises it sort of, to a second level above the daily, created by society, showing it from a new side. Maybe it is the light that binds a person once again into the chains of nature. It is a reminder of the beginning. 
I am interested in the system of the human body, as a part of the evolution created by nature. A part of nature's power to form, develop, move, exist.
Back to Top