Väljaspool meditsiinivaldkonda ei satuta just sageli silmitsi sellega, mis kõik asub naha all, kui teha sellesse sisselõige – kui olla tõeliselt alasti. Me teame enam-vähem, milline on meie bioloogiline keha, ka see osa, mida me igapäevaselt ei näe, kuid me ei mõtle sellele ega nendele protsessidele, mis hoiavad inimest elus. Parema meelega välditakse nende ebamugavate teemade käsitlemist. Sageli on abjektsiooniga tegeleva kunsti eesmärk just nende loomulike, kuid samal ajal vastikust tekitavate protsesside ning sisemise ja välimise sidumine ühtseks tunnetuslikuks tervikuks.4 Sest miks ei võiks meil olla samasugune tugev side oma koevedeliku, pleuraõõne, jugulaarveeni, luuüdi või serooskestaga, nagu meil on oma juuste, silmade, huulte ja nahaga? (Lõik Sirbi artiklist, autor Annika Toots, https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/sisseloige-ja-traagelniit/?fbclid=IwY2xjawGWKbtleHRuA2FlbQIxMAABHZQiLZaTAGXPSAE8rUuzvG4ZYqrFc_RG1G9t04K7P8zqeLX4qdLg7py-Qg_aem_SlJQr6CAH-HZsVclnvr00w)
Foto/Photo: Roman-Sten Tõnissoo