Nii „Sünnitus“, „Tung“ kui „Sissepääs…“ demonstreerisid inimese sisemust traumaatilisel moel, kuid kauni ja tähenduslikuna. Näiteks teos „Anus“ ongi ühemõtteliselt roos, pung, emakas, mis avaneb lõputult lahtikeerduvast seesmusest. Topoloogiliselt kirjeldatakse seda Kleini pudeli – ühepinnalise servadeta pinnana, mille puhul kategooriad „sees“ ja „väljas“ kaotavad tähenduse. Eluteaduste perspektiivist on see katkematu elu viirastuslik anum, aina uute omailmade astenduv pungumine, mis lahti rulludes samaaegselt sisemusse pöördub. (Lõik Peeter Lauritsa kirjutisest Sirbis.)
"Sissepääs mitte igaühele" näitusevaade (2024)
Foto/Photo: Roman-Sten Tõnissoo